Mõtisklemine, see on õpetus ühendusest (yoga). Mõtlus dhyana. Paali kaanonis on mõtlusel 8 astet. 4 on seotud kujude vallaga ja 4 kujudeta vallaga. Dhammapada (Budistlik tekst) väidab, et mõtlus on seotud mõistmisega. "Kes ei mõista, see ei mõtle, kes ei mõtle, see ei mõista."

Ühendus hoiab vaos meelel omaseid mõttevoole. Siis on nägija omaenese loomuses. Vastasel korral on ta samasugune nagu mõttevoolud. Mõttevoole on aga 5 liiki: piinavad ja mitte piinavad.

Joogat kui füüsilist ja vaimset praktikat mainitakse Veedades, millest esimesed tekstid pärinevad u. 1200 eKr. Bhagavadgitas annavad jumalad Ardžunale joogaalaseid nõuandeid tema võitluseks kurjuse vastu.

Veedad sisaldavad endas reegleid, poeesiat, meditsiini, agrikultuuri, joogat, meditatsiooni, toitumist, arhitektuuri, sõjandust, keemiat, füüsikat ja poliitikat. Seal on ka etiketi õpetus, moraalsed väärtused , ajalugu, filosoofia ja teoloogia.

Patanjali suutrate arvatav koostamisaeg on tavaliselt paigutatud 4. saj. kuid täpne aeg ei ole siiski teada. Osad õpikud pakuvad ka 200-800a. Neid suutraid peetakse joogapraktika alustaladeks ning huvitav on siinkohal märkida, et 196 tekstireast räägivad vaid kolm suutrat asandest ehk keha asenditest. 2.43; 2.44; 2.45. Alles hiljem kui pühakud panid kirja suutrate kommentaare ilmusid tekstidesse täpsemad kehaasendite kirjeldused. Jooga peamine eesmärk seisnes siiski kõrgema teadlikkuse saavutamises. Kaheksa osaline jaotus on inimesele soovituslik saavutamaks paremat elu ning see saab vaid juhtuda läbi isikliku pühendumise ja praktiseerimise. Need kaheksa valdkona ei ole harud vaid võrsed valdkonnad ehk koostisosad millest alustada ja millele pühenduda võrdselt korraga, et kinnistada algmuster edasiseks arenguks.

Suutra 2.29 Ühenduse (jooga) kaheksa lahutamatut koostisosa on enesepiiramine tegevuses, kinnistunud järgimine, asendid, energia korrastamine, meele kontrollimine kohustustes, keskendumine, mediteerimine ja teostumine.

sanskrit manuscript.jpg

 

 I osa - Mõtisklemine ( kontemplatsioon )


II osa - Vaimsed õpetused


III osa - Jumalikud jõud


IV osa - Teostumine

 

Enne vaimsete tekstide lugemist on kombeks puhastada meel segavatest mõtetest, rahustada hingamine ja puhastada süda.

 

Esimene osa


MÕTISKLEMINE (KONTEMPLATSIOON)

 

1.1 Niisiis, õpetus Ühendusest.


1.2 Ühendus hoiab vaos meelele omaseid mõttevoole.


1.3 Siis on nägija omaenese loomuses.


1.4 Vastasel korral on ta samasugune, nagu mõttevoolud.


1.5 Mõttevoole on viit liiki, piinavad ja mittepiinavad.


1.6 Õige teadmine, vale teadmine, kujutlus, uni ja mälu.


1.7 Õige teadmine on järeldus, tava ja ehtne tajumus.


1.8 Vale teadmine on võltsid, petlikud, ekslikud arvamused või arusaamad.


1.9 Kujutlus tekib sisutühja sõnalise teadmise tulemusel.


1.10 Sügav uni on tühjusel põhineva meele teisenemine.


1.11 Mälu ei lase meelelistel muljetel põgeneda.


1.12 Mõttevoolusid kontrollitakse harjutamise ja kiindumatusega.


1.13 Harjutamine on püüe säilitada muutumatust.


1.14 Harjutamine annab tulemusi, kui sellega tegeletakse pika aja jooksul innukas pühendumuses ja vaheaegadeta.


1.15 Nähtava ja nähtamatu suhtes soovideta olemine annab valdamise teadvuse.


1.16 Teadmise tõttu Seesolijast avaldub see osavõtmatusena kolme tunnuse vastu.


1.17 Kaemusliku meditatsiooniga kaasnevad arutlemine, eristamine, õndsus ja "mina olen" tunne.


1.18 On ka teistsugune meditatsioon, mis seisneb meelelise tegevuse ärksas seiskamises, kuni jäävad ainult peened muljed.


1.19 Olenditele, kes on kujutud ja olenditele, kes on neeldunud ühendavas teadvuses, on maailm põhjuseks.


1.20 Teised saavutavad selguse usu, südikuse, mälu ja tasakaalustatud mõtisklemise kaudu.


1.21 Tasakaalustatud mõtisklemine on kõige lähedasem neile, kelle soov on innukaim.


1.22 Kasutatavate vahendite mahedusest, mõõdukusest või jõulisusest sõltuvalt võib olla veelgi kaugemaleminev tajumus.


1.23 Ehk enese andmine Jumalale.


1.24 Jumal on eriline, aga kõikehaarav seesolija, keda ei puuduta kannatused, tegutsemine, muljed ja nende tulemused.


1.25 Jumalas on ületamatu teadmise alge.


1.26 Olles sõltumatu ajast, on Jumal isegi antiikrahvaste õpetaja.


1.27 Jumala sõna on Om.


1.28 Om korrates tuleb mõista selle tähendust.


1.29 Nii omandatakse sisekaemus ja vabanetakse takistustest.


1.30 Haigus, loidus, kahtlused, entusiasmi puudumine, laiskus, meelelisus, meele ekslemine, eesmärgi kaotamine, ebapüsivus - meele need kõrvalekalded on takistused.


1.31 Nende takistustega kaasnevad valu, meeleheide, närvilisus ning korratu sisse- ja väljahingamine.


1.32 Takistuste vältimiseks tuleb alati silmas pidada ühte tõde.


1.33 Arendades sõbralikkust õnne ja kaastunnet viletsuse vastu, rõõmu vooruste ja
ükskõiksust pahede vastu, muutub meel puhtaks.


1.34 Meele tasakaalu võib omandada ka energia ühtlase väljapaiskamise ja alalhoidmisega.


1.35 Ehk kõrgemate tajude tegevus toob kaasa vaimse püsivuse.


1.36 Ehk kurbuseta Valguse seisundi.


1.37 Ehk meele, kes tunnistab keskendumise objektidena ainult sundusest vabanenuid.


1.38 Ehk sõltuvalt unenägude ja une tarkusest.


1.39 Ehk soovi korral meditatsiooni kaudu.


1.40 Ühtsuses olija valdamine laieneb peenimast osakesest aatomis ülima lõpmatuseni.


1.41 Kui meele ärevused on kontrollitud, siis meel muutub nagu läbipaistvaks kristalliks ning tal on võim omandada mistahes kuju, olla teadja, teadasaamine või see, mida teatakse.


1.42 Väitlusseisund tekib sõna, selle õige tähenduse ja teadmise korratul segiajamisel.


1.43 Seisundit, kus mälu on puhastatud ja meel särab sisemiselt objektina iseeneses, nimetatakse mitteväitlevaks.


1.44 Sellisena on kirjeldatud ka oma objekte peenelt tunnetav meditatiivne ja ülimalt meditatiivne seisund.

 


1.45 Peene valitsusala ulatub puhta aineni, millel ei ole eeskuju ja mida ei saa eristada.

 


1.46 Nendes sisalduvad seemnetena külvatud mõtisklused.


1.47 Ülimalt meditatiivse seisundi puhtuse saavutamisel puututakse kokku vaimse teadvuse puhta voolamisega.


1.48 Selles on ülima tarkuse võime.


1.49 Teadvuse kõrgemates seisundites omandatud tarkus erineb järelduste ja tõendustega saadud tarkusest, sest see vaatleb üksikasju.


1.50 Harjumuspärane mõtteviis takistab teistsuguste muljete tekkimist.


1.51 Isegi selle allasurumisel meele kõikide muutuste hajutamisega saavutatakse seemnetu mõtisklemine.

 

Teine osa


VAIMSED ÕPETUSED

 

2.1 Elu ranges lihtsuses, pühade tekstide uurimine ja tegevuse pühendamine Jumalale moodustavad Müstilise Ühenduse õpetuse.


2.2 Õpetust rakendatakse meele kinnistamiseks kõikidest ebapuhtustest ja erutustest vabale Jumalale ehk Omaenese Tõelisusele ning vaevuste leevendamiseks.


2.3 Viis vaevust on teadmatus, omakasupüüdlikkus, kiindumus, põlgus ja soov klammerduda elu külge.


2.4 Teadmatus on kasvulava kõikidele teistele, olgu need uinuvad või nõrgad, osaliselt ärganud või täielikult toimivad.


2.5 Teadmatus näeb kaduvat igavesena, ebapuhast puhtana, kurja heana ja endana seda, mis ei ole ise.


2.6 Omakasupüüdlikkus on teadva jõu samastamine teadasaamise vahenditega.


2.7 Kiindumus on ligitõmbav kujundlikkus, mis koguneb naudingutes ja tõukab inimest sellisele kogemusele.


2.8 Põlgus on ligitõmbav kujundlikkus, mis koguneb viletsuses ning tõukab inimest sellisele kogemusele.


2.9 Lõppematu soov elada voolab omaenese jõul ning on kinnistunud ühtemoodi nii targas kui rumalas.


2.10 Peenuse tõttu võib neid kujundlikkusi eemaldada nende vastandeid arendades.


2.11 Nende tekitatud vaevusi võib kaotada mediteerimisega.


2.12 Toimete muljetel on juured vaevustes ja tekivad kogemusena praeguses ja tulevastes sündides.

 

2.13 Kui juur on olemas, siis võrsuvad sellest sündimine, elu ja kogemus.


2.14 Nende viljadeks on rõõm või valu olenevalt sellest, kas need kasvasid voorusest või pahest.


2.15 Muutuste, murede ja puhastumise vaevuste tõttu on targa jaoks kõik viletsus.


2.16 Veel tulemata kurbust saab vältida.

 

2.17 Välditava põhjuseks on nähtamatu maailma katmine välise maailmaga.


2.18 Kogetav maailm seisneb omavahel toimivates stiihiates ja tajudes. See on loomult tunnetamine, tegevus ja puhkus ja selle eesmärgiks on kogemine ja teostumine.


2.19 Kogetavat maailma esilekutsuvad tunnused on erilised ja üldised, erinevad ja samalaadilised.


2.20 Seesolija on ainuüksi puhas teadvus, mis, olgugi puhas, näeb meele kaudu ja mida ego samastab ainuüksi meelega.


2.21 Nähtav on olemas vaid nägija jaoks.


2.22 Kuigi eesmärgi saavutanu tajub Loodut mittetõelisena, on see siiski tõeline selles mõttes, et annab teistele inimestele ühise kogemuse.


2.23 Nägija on seotud Looduga objektiivse maailma selgeks äratundmiseks, aga samuti nägija selgesti eristatava loomuse äratundmiseks.


2.24 Seose põhjuseks on teadmatus.


2.25 Nägija vabaneb nägija ja nähtava vahelise seose katkemisel, ning koos sellega kaob teadmatus.


2.26 Vabanemine saavutatakse kestva eristamisega.


2.27 Püsiv tarkus avaldub seitsmes järgus.


2.28 Ebapuhtuse hävitamisel Ühenduse lahutamatute koostisosade püsiva harjutamise kaudu avab teadmise valgus eristamise võime.


2.29 Ühenduse kaheksa lahutamatut koostisosa on enesepiiramine tegevuses, kinnistunud järgimine, asendid, energia korrastamine, meele kontrollimine kohustustes, keskendumine, mediteerimine ja teostumine.


2.30 Enesepiiramine tegevuses hõlmab keeldumise vägivallast, valetamisest, varastamisest, sugulistest kiindumustest ja kingituste vastuvõtmisest.


2.31 Need viis tahtlikku keeldumist ei ole piiratud seisundiga, kohaga, ajaga või tingimustega ja moodustavad Suure Tõotuse.


2.32 Kinnistunud järgimised on puhtusearmastus, rahuldatus, lihtsad eluviisid, juurdlemine ja sihikindel andumus Jumalale.


2.33 Kui sobimatud mõtted häirivad meelt, siis tuleb lakkamatult mõtiskleda vastandite üle.


2.34 Sobimatud mõtted ja emotsioonid, näiteks vägivallaga seotud - kas teostatud, lastud teostada või heaks kiidetud - muidugi tuleneb iga mõte soovist, vihast või pettekujutlusest, olgu siis vahendav keskkond mõõdukas või tugev - tekitavad kõik lõputult valu ja viletsust. Vabane sellisest kõrvalekaldest vastandite üle mõtisklemisega.


2.35 Kui inimene on juurdunud vägivallatuses, siis tema kohalolekul kaob vaenulikkus.


2.36 Kui inimene on kindlalt kinnistunud tõe rääkimises, siis tegevuse viljad kuuletuvad talle.


2.37 Kõik aarded muutuvad kättesaadavaks sellele, kes on juurdunud aususes.


2.38 Kui inimene on juurdunud abielutuses, siis on vaimne jõud omandatud.


2.39 Kui inimene on juurdunud omanditest loobumises, siis on teadmine sellest, miks ja kuidas elada, omandatud.


2.40 Puhtusest tuleneb lahtiütlemine omaenese keha võlust, aga samuti soovi lakkamine füüsilise kontakti järele teistega.


2.41 Rahuldatusest tuleneb meele puhtus, ühelesuunatus, kontroll tajude üle ja enda nägemuse omaksvõtmine.


2.42 Ülim õnn omandatakse rahuldatuse kaudu.


2.43 Pühitsemise ja ebapuhtuste kõrvaldamise tulemusel ärkavad kehas ja tajudes erilised jõud.


2.44 Juurdlemise kaudu tuleb ühendus Jumalaga Kujul, mida on kõige rohkem imetletud.


2.45 Teostumust kogetakse, kui Jumal on tunnistatud kogu tegutsemise ajendiks.


2.46 Asend peab olema püsiv ja mugav.


2.47 Pingutusteta lõdvestuses ole täieliku tähelepanuga vaimselt Lõputuses.


2.48 Siis ei tekita kahesused segadust.


2.49 Kui see on saavutatud, siis tuleb järgmisena kontroll sisenevate ja väljuvate energiate üle.


2.50 See võib olla väline, sisemine või vahepealne, korraldatud aja, koha või hulga kaudu, kesta lühikest või pikka aega.


2.51 Teiseltpoolt välise ja sisemise toimeala lähtuv kontroll energia üle on neljandal ehk elulisel tasandil.


2.52 Sellega on see, mis katab valguse, lõhutud.


2.53 Seejärel on meel valmis keskenduma.


2.54 Kui meel säilitab teadveloleku aga ei tegele tajudega ja tajud ei tegele tajude muljetega, siis puhkeb enda-teadlikkus õitsele.


2.55 Selliselt hakatakse valitsema tajusid.

 

Kolmas osa


JUMALIKUD JÕUD

 

3.1 Ühelesuunatus on meele muutumatus.


3.2 Selle meelelise võime murdumatu püsimine on meditatsioon.


3.3 Seesama meditatsioon, kui on jäänud ainuüksi mediteerimise objekti teadvus ja ei ole meele teadvust, on teostumine.


3.4 Kui kolm ilmuvad ühena, siis on see enesekontroll.


3.5 Tarkus tuleb valdamise kaudu.


3.6 Valdamise rakendamine toimub astmeliselt.


3.7 Kolm on ohjeldamisest tõhusamad.


3.8 Seemnetu teostumise jaoks on isegi see väline.


3.9 Tähtis aspekt on meele ühendus neeldumise hetkega, kui väljapoole suunduv mõte kaob ja tekib neeldumise kogemus.


3.10 Selle ühenduse peenenemine tekitab murdumatu ühendava tajumise rahuliku voolamise.


3.11 Selle sisevaatlusse süvenev muundumine on meele muutumatus, mis tunnistab ühtemoodi nii kõrvalekalde tekkimist ja kadumist kui ühelesuunatust.


3.12 Meel muutub ühelesuunatuks, kui vaibuvad ja tõusvad mõttelained on täpselt ühesugused.


3.13 Selles seisundis läheb ta teiselepoole objekti või meelelise tunnetuse loomupäraste tunnuste, väärtuste ja tingimuslike teisendite muutusi.


3.14 Objekt on see, mis säilitab iseseisva olemusvormi erilisena kinnistava varjatud tunnusjoone, kujuneva tunnusjoone või edaspidi tuleva tunnusjoone.


3.15 Nende muutuste järgnevus selles olemusvormis on tema teisenemise põhjuseks.


3.16 Enesekontrolliga nende kolmekordsete muutuste (väärtuse, tunnuse ja tingimuse) üle tärkab teadmine minevikust ja tulevikust.


3.17 Sõna kõla, selle mõtet ja objekti, mille mõte avaldab, võetakse tihti ühena ning võidakse ühe või teise suhtes eksida. Enesekontrolliga nende erinevuse üle tärkab kõikide olendite keelte mõistmine.


3.18 Meeleliste muljete tajumisele suunatud enesekontrolliga tärkab teadmine möödunud eludest.


3.19 Keha mingile tunnusele suunatud enesekontrolliga tärkab meeles oskus seda keha ergastada.


3.20 Keha kujule suunatud enesekontrolliga, peatades tajutavuse ja eraldades sellest tulenevalt säravuse, tärkab nähtamatus ja kuuldamatus.


3.21 Tegevusi on kahesuguseid, vaibunud ja tulemuslikud. Sellisele tegevusele suunatud enesekontrolliga näeb inimene ette oma surma aja.


3.22 Sõbralikkusele suunatud enesekontrolliga tärkab suutvus kinkida rõõmu.


3.23 Mingile jõule, näiteks elevandi omale, suunatud enesekontrolliga tärkab seesama jõud.


3.24 Põhilisele elavdavale toimele suunatud enesekontrolliga tuleb teadmine varjatust, peenest ja kaugelolevast.


3.25 Päikesele suunatud enesekontrolliga tuleb teadmine ruumi iseärasustest.


3.26 Kuule suunatud enesekontrolliga tuleb teadmine taevast.


3.27 Põhjanaelale suunatud enesekontrolliga tuleb teadmine taevakehade liikumisteedest.


3.28 Nabale suunatud enesekontrolliga tärkab teadmine keha ehitusest.


3.29 Kurguõõnele suunatud enesekontrolliga allutab inimene nälja ja janu.


3.30 Torule rinnaõõnes suunatud enesekontrolliga omandab inimene täieliku püsivuse.


3.31 Valgusele peas suunatud enesekontrolliga näeb inimene kujutluses täiuslikuks saanud olendeid.


3.32 Intuitsiooni kaudu tuleb teadmine kõigest.


3.33 Südamele suunatud enesekontroll annab teadmise hingelisest olemusvormist.


3.34 Kogemus tärkab suutmatuse tõttu eristada elujõu ilminguid seesolijast, kuigi need muidugi erinevad teineteisest. Enesekontroll annab iseenesest õige teadmise seesolijast.


3.35 Selle iseenesliku valgustumise tulemuseks on kuulmise, puudutamise, nägemise ja haistmise intuitiivne tajumine.


3.36 Väljapoole pöördunud meele jaoks on aistimise elundid täiuslikud, kuid need takistavad teostumist.


3.37 Kui tegevusest põhjustatud köidikud meeles on lahti päästetud, võib inimene siseneda teadmisega närvivoolude toimimisest teise inimese kehasse.


3.38 Enesekontrolliga elujõudu kasutavate närvivoolude üle võib inimene tõusta õhku, kõndida vee peal, laukasool, nõeltel ja muul sellesarnasel.


3.39 Enesekontrolliga hingamise alalhoidmise üle võib inimene kiirata valgust.


3.40 Kõrva ja akasha seosele suunatud enesekontrolliga omandab inimene kuulmise kauge maa tagant.


3.41 Enesekontrolliga keha seose üle akashaga, säilitades samal ajal mõtet puuvilla kergusest, võib inimene kanduda läbi ruumi.


3.42 Meelele suunatud enesekontrolliga, kui meel on kehast eraldatud - seda seisundit tuntakse Suure Kehaülesusena - eemaldatakse Valguselt kõik katted.


3.43 Stiihiate valdamine tärkab siis, kui nende jämedaid ja peeni vorme, nagu ka olemuslikke loomujooni ja loomulikke tunnuseid ning kogemusi, mida nad tekitavad, vaadeldakse enesekontrolli seisundis.


3.44 Sellega võib inimene muutuda nii väikeseks nagu aatom ja omada palju teisi võimeid, nagu keha täiuslikkus ja kohuse järgimine.


3.45 Keha täiuslikkus tähendab ilu, graatsiat, jõudu ja purustamatut kõvadust.


3.46 Muutustele, mida aistimiselundid objektidega kokku puutudes taluvad, samasuse tunde jõule, tunnuste mõjule ja kogemustele, mida need kõik tekitavad, suunatud enesekontrolliga valitseb inimene tajusid.


3.47 Sellest tuleneb meele kärmus, aistingute sõltumatus ja valitsemine algaine üle.


3.48 See, kes mõistab eristavat seost elujõu ja seesolija vahel, muutub kõikesuutvaks ja kõiketeadvaks.


3.49 Isegi köidikute alge hävitamisel soovideta oleku kaudu omandatakse täielik sõltumatus.


3.50 Inimene ei tohi olla nähtamatute olendite tähelepanust meelitatud ega rahuldatud, sest ikka veel on võimalus teadmatuse kerkimiseks.


3.51 Enesekontrolliga üksikute hetkede ja nende järjestuse üle tekib eristamisest sündinud tarkus.


3.52 Sellest tuleneb kahe samasuguse mõistmine, kui nende erinevust ei saa määratleda kuuluvuse, tunnuse või asendi järgi.


3.53 Intuitsioon, mis on kogu eristav teadmine, on alati seotud kõikide objektidega ega tunnusta järgnevust.


3.54 Vabanemine on saavutatud, kui elujõud ja seesolija on ühtemoodi puhtad.

 

Neljas osa


TEOSTUMINE

 

4.1 Psüühilised jõud tärkavad sünnist, uimastitest, loitsust, puhastumistoimingutest või keskendatud sisekaemusest.


4.2 Üleminek teise seisundisse toimub loova loomuse suunatud voolu kaudu.


4.3 Loov loomus ei astu tegevusse juhuslikul põhjusel, vaid takistuste kõrvaldamisel, nii nagu põlluharija puhastab oma põllu kastmiseks kividest.


4.4 Loodud meeled tärkavad ainuüksi isekusest.

 

4.5 Kuna huvid on erinevad, juhib üks meel paljusid meeli.


4.6 Nendest on keskendatud sisekaemusest sündinud meel muljetest vaba.


4.7 Ühendava tunnetuse muljed ei ole head ega halvad. Teistsugused muljed on kolmesugused.


4.8 Nendest arenevad suundumused annavad tegutsemisele teostumuse.


4.9 Harjumuslike meelekujundite ja mälu ligitõmbavuse tõttu klammerdub põhjuse ja tagajärje seos isegi siis, kui kehastumine muutub liigiliselt, ruumiliselt ja ajaliselt.


4.10 Soov elada on igavene ning isikulisuse tunnet virgutavad mõttekobarad on alguseta.


4.11 Algolemus ja objekt, kooshoituna põhjusest ja tagajärjest - suundumused ise kaovad nende aluse hajumisel.


4.12 Minevik ja tulevik on objektis endas kuju ja muljena, sest väärtuste seisundid on erinevad.


4.13 Olgu avaldunud või mitteavaldunud, need on loomult tunnused.


4.14 Asjad muutuvad tõelisteks selles teisenemises säiluva ühtsuse tõttu.


4.15 Kuigi väline objekt on sama, tunnetatakse objekti vaimulaadi erinevuste tõttu erinevalt.


4.16 Aga kui ainult ühele meelele tuntud objekti see meel ei tunneta, kas saab siis objekti olemas olla?


4.17 Meel tunneb või ei tunne objekti, sõltuvalt sellest, kas meel on objektist mõjutatud või mitte.


4.18 Teadlikkuse muudatusi võib alati ära tunda nende Isanda ehk seesolija muutumatuse tõttu.


4.19 Samuti ei ole meel ennastvalgustav, nagu võidakse arvata.


4.20 Meel ei saa olla üheaegselt tajutav ja tajuja.


4.21 Kui üks meel tunnetab teist meelt, võime omastada tunnetamise tunnetuse, ning mälud võivad minna vahetusse.


4.22 Teadvus ilmub meelele intellektina kujul, milles ei saa minna ühest kohast teise.


4.23 Arvatakse, et meel tajub, kui ta peegeldab nii seesolijat (teadjat) kui tajumise objekte (seda, mida teatakse).


4.24 Olgugi mitmekesistatud lugematutest suundumustest, tegutseb meel mitte iseenese, vaid teise pärast, sest meelel on liitolemus.


4.25 Inimene, kes näeb erinevust, ei vaheta enam meelt ära endaga.


4.26 Siis hakkab teadlikkus eristama ja tõmbub vabanemise suunas.


4.27 Kõrvalekaldumised tärkavad harjumuslikest mõtteviisidest katkendliku harjutamise korral.


4.28 Harjumuslikke mõtteviise kõrvaldatakse samuti nagu vaevusi, mida on kirjeldatud eespool.


4.29 Sellele, kes jääb kõrvalekaldumatuks isegi kõrgeima intellektuaalse tegevuse juures, saab osaks tasakaalustatud meelega teostumus, mida tuntakse Vooruse Pilvena. See on eristava tajumise tulemus.


4.30 Selle järel tuleb vabanemine põhjusest ja tagajärjest ning vaevustest.


4.31 Sellisele tumestamata ja omanditeta meelele kättesaadava teadmise piiramatuse tõttu näib meeleliselt tajutav universum väikesena.


4.32 Siis lõpeb kolme tunnuse järjestikuline muutumine, sest nad on täitnud oma ülesande.


4.33 Järjestikuline muutumine toimub igas sekundis, aga see on tajutav vaid jadade lõpus.


4.34 Kui tunnused ei ole teadlikkuse suhtes enam muutuvad, siis nad lahustuvad Loomuse vaibumuses, ning seesolija särab puhta teadvusena. See on täielik vabadus.

 

Allikas: http://www.nyingma-buddhism.com/