Prana ja pranayama ning hingamine

Prana on nagu elekter, me teame kuidas teda kasutada kui me ei tea mis ta on.

 Inimene hingab umbes 18 korda minutis, 1080 korda tunnis ja 25 920 korda päevas. Hingamissüsteem on keeruline ja korduv tegevus. Olla teadlik igast hingetõmbest võib olla talumatu kuid viies sisse muutusi selles funktsioonis, eriti indiviidi eneseväljenduslikus küljes võib tekitada kardinaalseid muutusi. Hingamine ei ole ainult meie olemise osaks vaid omab ka peamist osa meie kommunikatiivsest funktsioneerimisest. Seega muutudes teadlikumaks hingamisprotsessidest tervikuna mõistame koheselt, et hingamine ei ole ainult psühho-somaatiline fenomen vaid on ka sotsiaal-kultuuriline alus. Hingamine on kõnelemise allikas. (J.Boston, R.Cook, Breath in Action, London, 2009)

Sooviksin siinkohal lugejale täpsustada, et ei ole olemas ühte ja ainsat õiget hingamist. Miks, kui edaspidi tekst seda väita julgeb. Seetõttu, on olemas õige hingamisviis mis töötab joogas, hingamine mis on õige ujujale, võitluskunstides, ja õige hingamisviis trompetimängijale või mediteerijale või isegi mitu viisi mis on õiged lauljale.

Ka kõnelemiseks läheb vaja hingamist, et kujundada mõtte teekonda sõnaks ehk ajulaineid moondada helilaineteks hingamise abi. Kui me oleme lõdvestunud, vajame väga vähe õhukogust ja õhuvahetust, et püsida elus, näiteks magades.

 

Hingamine

Hingamiselundid koosnevad kopsudest ja nende juurde viivatest õhutorudest ja bronhidest. Kopsud on kummalgi pool süda, nad on laienemisvõimelised. Kopsud on poorsed käsnataolised elundid, asuvad kahekordsete seintega kotis, mis koosneb pleurakoest. Üks sein on ühendatud kopsudega, teine rinnakorvi siseküljega. Kahe seina vahel on vedelik, mis laseb seintel hõõrdumiseta liikuda.

 

Hingamisteed koosnevad ninaõõnest, kurgust, hingekõrist, trahheedest ja bronhidest. Kopsudesse tõmmatakse õhk diafragma abil. Mis töötab automaatselt nagu süda kuid võib ka tahte abil juhtida. Diafragma viiakse ülesse kõhulihastega ning õhk pressitakse välja lihaste abil. Sissehingamine aga toimub juba suuresti vaakumi põhimõttel ning ei vaja mingit pingutust.

Diafragma on suur lehekujuline lihas, lahutab kõhuõõnt rinnaõõnest.

Rindkere ja kopsud töötavad lõõtsa põhimõttel - hingamist reguleerivad rindkere ja vahelihase ehk diafragma liikumine.

Kui inimese vahelihas liiga järsku kokku tõmbub, tekib luksumine, mida me ei saa tahteliselt kontrollida.

Kui diafragma laieneb, suureneb rinnaõõne maht ja kopsud tõmmatakse õhku täis.

Kui aga tõmbub kokku, surutakse rinnakorv ja kopsud kokku ja õhk pressitakse välja. Tähelepanu tuleks pöörata asjaolule, et kogu õhk välja hingata. N.ö. laisk hingaja kes hingab pinnapealselt segab pidevalt vana õhku uuega ning ventileerimine on osati puudulik. Et parandada hingamiskvaliteeti ja selle tulemust kasvõi verepuhastamise efektiivistamiseks piisab vaid ka väljahingamise korrigeerimisest ehk sügavamast väljahingamisest. Sest sisse hingatakse just see kogus mis hingati välja!

 

Vereringe

Süda tõukab verd arteritesse, juusveresoontesse, mille kaudu toimub kehaosade varustamine toitainetega ja laguainete eemaldamine.

Mööda juusveresooni jõuab veri veenide kaudu südamesse tagasi ja suunatakse kopsudesse.

Arteriaalne veri on erepunane puhas.

Südamesse tagasivoolav venoosne veri on sinakaspunane, raske ja paks, täis laguained, kehast välja viimiseks.

Südamesse tagasipöörduv veri on kui solgikraav.

Saastunud veri satub paremasse südamevatsakesse. Sealt tõugatakse see kopsudesse kus see jaguneb miljonitesse kopsualveoolide juusveresoontesse.

Hingates täituvad kopsud õhuga ja õhuhapnik puutub kokku venoosse saastunud verega. Kopsualveoolid ei lase läbi verd küll aga õhuhapnikku.

Verega kokku puutudes haaratakse hapnik kaasa ja kopsualveoolidesse eraldub laguainetest tekkinud süsihappegaas.

Laguainetest puhastatud ja hapnikuga rikastunud veri suundub tagasi südamesse, olles taas erepunane ning rikas toitainetest ja hapnikust.

Veri jõuab vasakusse vatsakesse ja taas tõukab süda vere arterite kaudu kehasse laiali.

Ööpäevas surub süda kopsudesse umbes 14 000 liitrit verd.

Arterid on veresooned, mis kannavad verd südamest ära. Inimese arteriaalne vereringe algab südame vasakust vatsakesest aordina, mis on suurim arter inimese kehas. Arterid on võrreldes veenidega paksema, lihaselise seinaga, sest rõhk arteri seinale on suurem.

Arterite vahel on ühendused – anastomoosid, mis võimaldavad arteri sulguse korral verel voolata alternatiivseid teid kaudu samasse piirkonda. Areneb välja kollateraalne ehk kõrvalvereringe. Kliiniliselt on see eriti oluline ajuarterite puhul näiteks insuldist taastumisel.

Arterite ülesandeks on varustada organismi kudesid hapniku- ja toitainete rikka arteriaalse verega.

Väike vereringe ehk kopsuvereringe algab südame parema vatsakesest, millest süsihappegaasirikas veri surutakse kopsuarteritesse. Kopsuarterite kaudu jõuab veri kopsudesse, kus kapillaarides antakse ära süsihappegaas ja veri küllastub hapnikuga. Hapnikurikas arteriaalne veri tuleb südame vasakusse kotta kopsuveenide kaudu.

  • Vere liikumine toimub südame töö tulemusena tekkiva rõhkude erinevuse tõttu veresoonestiku eri osades. Venoosse vere tagasivoolu aitavad vältida veeniklapid.
  • Puhkeolekus võtab verel ühe täisringi tegemine aega veidi üle 20 sekundi. Kogu kehas olev veri ei ole korraga kasutuses: kuni 50% sellest võib olla reservis maksas, põrnas ja nahaalustes kudedes, kust see vajadusel vereringesse suunatakse.

 

Kui kopsudesse ei jõua küllaldasel hulgal värsket õhku, ei suuda laguainetest rikas venoosne veri enam täielikult puhastuda ja seetõttu võib tekkida nii hapnikupuudus kui ka organismi mürgitamine süsihappegaasi ja laguainetega.

 

Hingamispuudulikkust võib põhjustada vereringe puudulikkus ja vastupidi.

Valesti hingava inimese veri on sinakas ja tume.

Inimesed kes hingavad valesti on seetõttu kahvatud ja sinaka jumega.

Kui veri ei puhastu kopsudes täielikult laguainetest ega rikastu küllaldaselt hapnikuga, läheb see arteritesse ebanormaalses seisundis kandes kaasas kehast väljatoomiseks laguaineid uuesti ringlusesse ning võib põhjustada elundite haigusi.

Kui kopsud töötavad korralikuld, puhastub veri laguainetest kopsudes, veri rikastub hapnikuga, ja kannab seda kehasse uude ringlusesse.

Verega kokku puutudes ühineb hapnik vere hemoglobiiniga.

Arteriaalses veres mis on kopsudes korralikult hapnikuga rikastunud on umbes 25% hapnikku.

 

Ka seedimisprotsess sõltub veres olevast hapniku sisaldusest.

Organism saab toitained  seeditud ja omastatud toidust.

Kui toitu ei suudeta täielikult omastada, ei saa keha küllalt toitu.

Kopsude töö sõltub organismi kui terviku toitumisest.

 

Iga toiduosake või vedeliku tilk rikastatakse enne selle omastamist hapnikuga.

Hapnikuvähesus veres, kopsudes tekitab puuduliku toitumise ja organismi puuduliku puhastumise laguainetest.

 

Õhk

Hapnik 21%

Lämmastik 78%

Argoon 0.9%

Süsinikdiokiid 0.04%

 

Hapnik

  • Õhu hapnikusisaldus (21%) on elutegevuseks optimaalseim. Kui see väheneb 9%-ni, siis tekivad eluohtlikud seisundid. Kuid ka suurem hapnikusisaldus on ohtlik.

 

  • Hingamiseks on puhas hapnik liiga intensiivne oksüdeerija ja seetõttu mürgine.

Tekib peapööritus ja nägemishäired.

Meditsiinis kasutatakse hapnikku peale hingamisaparaatide ka anaeroobsete mikroorganismide poolt tekitatud haiguste raviks. Anaeroobsed mikroorganismid suudavad elada ilma hapnikuta. Patsient pannakse kõrgrõhu kambrisse, kus hapniku rõhk on tõstetud 3 kuni 4 atmosfäärini. Nii kõrge rõhu juures tungivad hapniku aatomid rakku ning tapavad anaeroobsed mikroorganismid. Sellist ravi tehakse näiteks gangreeni korral.

Tähtis ei ole siiski mitte hapnikkurikkus veres vaid võibolla hapniku ja süsihappegaasi vahekord veres.

See oli läänelik arusaamine õhust ja hingamisest.

 

Prana

Joogafilosoofia arvates sisaldab õhk peale tuntud gaaside veel mingit ainet ehk algelementi, mis annab kõigele elavale liikumisvõime ja elu.

Sanskriti keeles nimetatakse seda PRANAks ehk absoluutseks energiaks.

 

Kõik maailmas olev energia pärineb sellest algenergiast ja on selle erinevad avaldumisvormid.

Prana on elujõud. Prana on kõiges mis elab.

See algelement on kõigis mateeriavormides olemas, kuid see pole mateeria.

Seda on ka õhus kuid see pole õhk ega õhu koostisosa.

Õhuatmosfääris on prana oma kõige vabamas eksisteerimisvormis.

Värskes õhus on seda palju ja sealt me suudame seda omastada rohkem kui kusagilt mujalt.

Joogide süvahingamistehnikaga saab prana kogust suurendada ning seda talletada kehasse, akumuleerides seda.

Siis koguneb prana meie närvikeskustesse ja ajusse.

 

Prana kiirgamine selle ülekülluse korral ongi nn. kätega ravimine.

See on tagavaraks kogutud prana ülekandmine teisele inimesele.

 

Nagu veri rikastab keha hapnikuga, rikastab närvisüsteem keha pranaga.

Prana on elujõud mis kulub meie mõtete, soovide ja kogu mõtlemisprotsessi käigus.

Prana on universaalne elu alusenergia, muuhulgas ka meie elujõud.

 

Pranayama on kontroll prana omastamise üle, eriti selle üle mis moodustab eluenergia. Hingamiskontroll on võimeline inimesele andma ka kontrolli kõigi ülejäänud prana liikide üle.

 

Pranayama on joogalik teadus hingamisest

Närvisüsteem

Lääne teadus kirjeldab hingamist kui vere küllastamist hapnikuga ja selle mõju inimorganismile

Joogaõpetus räägib veel prana omastamisest närvisüsteemi poolt ja selle liikumine organismis.

Närvisüsteem koosneb kahest eraldatud osast:

1. Pea ja seljaaju 

2. Sümpaatiline närvisüsteem

 

• Pea ja seljaaju moodustavad omaette närvisüsteemi mis juhib tahet ja tajumist jne.

• Sümpaatiline närvisüsteemi asukoht on peamiselt rinnaõõnes, kõhuõõnes ning puusavöötmes mis juhib siseelundite tööd. See juhib tahtele mittealluvaid automaatseid protsesse, kasvamine, seedimine, vereringe jne.

 

•Pea- ja seljaaju süsteem tegutseb tunnetusorganite kaudu- nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine, kompimine.

•See töötab kui inimene mõtleb, seda juhib teadvus.

•See on inimese “mina” tööriist suhtlemisel maailmaga.

 

Aju koosneb närvikoest mis jaotatakse 3 osaks:

1.Suuraju (otsmikust kuklani)

2.Väikeaju (kolba alaosas)

3.Piklik aju (seljaosa paksenenud algusosa, asub väikeaju ees)

Suurajus toimub mõtlemisprotsess.

Väikeaju juhib tahtega seotuid liigutusi.

Piklik ajust väljuvad närvid ühendavad suuraju pea teiste osadega ja ka mõne elundiga mis asub rinnaõõnes, kõhuõõnes ja hingamiselunditega.

Seljaaju asub selgrookanalis.

Lülikaarest moodustuv seljaaju kanal kaitseb selles paiknevat seljaaju.

Seljaaju kujutab endast ühendusteed peaaju ja perifeerse närvisüsteemi vahel, toimetades tundeaistinguid närvilõpmetest edasi ajju ja saates sealt tagasi impulsse, mis reguleerivad meie lihastegevust.

Seljaaju on kesknärvisüsteemi osa, mis saab alguse aju põhimikust ja kulgeb nimmelülideni, kust hargnevad lehvikukujuliselt alla poole närvijuured. Seda tuntakse hobusesaba nime all (ladina keels cauda equina)

Seljaaju pikkus on keskmiselt 45 cm.

Seljaaju on silinderja kujuga ning koosneb veresoontest ja närvikiududest. Iga teatud vahemaa tagant lähtuvad seljaajust närvid, väljudes selgrookanalist  fassettliigese vahele jäävate avauste kaudu.

Edasi argnevad närvikiud peenemateks harudeks. Iga närv on seotud teatud kindla kehapiirkonnaga.

Seljaaju kaitseb lülidest, ligamentidest ja lihastest moodustuv selgrookanal. Viimane on vooderdatud kolme ajukestaga, mille sisemuses voolab seljaajuvedelik.

 Seljanärvid koosnevad miljonitest närvikiududest ehk neuronitest.

ON 3 TÜÜPI NÄRVIKIUDE:

1.Motoorsed närvid kontrollivad lihaste liigutusi.

2.Sensoorsed närvid kannavad tundenärvide lõpmetest pärinevad impulsid edasi selja- ja peaajju.

3.Segatüüpi  närvid koosnevad nii motoorsetest kui ka sensoorsetest kiududest.

 

Seljaajust lähtuvad närvid on kõik segatüüpi, kandes tundeimpulsse perifeeriast ajju ja motoorseid ehk liikumisimpulsse ajust perifeeriasse. Iga närv on seotud kindla kehapiirkonnaga. Teatud närvile vastavat nahapiirkonda nimetatakse dermatoomiks.

Kehatüvel paiknevad dermatoomid korrapäraste segmentidena. Jäsemetel on olukord keerulisem, kuna kahele närvile vastav ala võib kattuda. Selle järgi, millises kehapiirkonnas esineb tuimus või valu saab oletada millise närvijuure kahjustusega on tegemist. Näiteks kui valutab õlapiirkond, võib olla tegemist selle närvijuure pitsumisega, mis lähtub kolmanda ja neljanda kaelalüli vahemikust.

 

•Kaelaosast lähtuvad närvid on seotud käte ja õla piirkonnaga.

 

•Rinnaosast lähtuvad närvid on seotud kehatüvega

 

•Nimme ja ristluuosast lähtuvad närvid tuharatele ja jalgadele

 

Sümpaatiline närvisüsteem koosneb selgroo kõrval asuvast kahekordsest närviganglionide reast ning ganglionide peas, kukas, rinna- ja kõhuõõnes.

Ganglionid on närvirakkude kogum ja omavahel seovad neid närvikiud.

•Ganglionidest hargneb üle kogu keha laiali palju närvikiude.

•Ühtimiskohtades moodustavad pleksusi ehk põimikuid, tšakraid.

•Juhib vereringet, hingamist, seedimist ehk tahtest sõltumatuid protsesse.

 

Läänes nimetatakse peaaju närvilaenguid närvijõuks mis see annab närvide vahendusel kõigile organismi osadele.

Joogateaduses nimetatakse seda jõudu prana üheks avaldumisvormiks.

Olemuselt sarnaneb see elektrile.

 

•Ilma närvijõuta, pranata ei löö süda ega toimi ükski siseelund, ükski protsess.

•Ka mõtlemisprotsess ajus peatuks.

 

Päikesepõimik

On omavahel lõikuvate närvikiudude ja ganglionide kogumik. Selliseid keskusi on mitu kuid solar plexus on tähtsaim närvisüsteemi osa.

Seda keskust on läänes nimetatud ka kõhuajuks.

Solar plexus asub mao ja rinnakorvi keskme all selgroo siseküljel.

See koosneb inimajule sarnasest valgerest ja hallidest ajurakkudest.

Joogide arvates on see keskus peamine pranat hoiustav ladu.

Siit lähtuvad kogu kehasse jõudu ja energiat viivad kiired.

 

Esimeseks sammuks on õppida kontrollima seda osa pranat mis on meie kehas ja ajus. Alustada tuleb iseendast.

 

Prana

Organismis on üks prana vorm, mis on peenem kui kehalises aktiivsuses avalduv elujõud.

See on inimese närvitegevuses, vaimses ja mõistuslikus tegutsemises avalduv prana.

Seetõttu algab õppimine kõigepealt närvi ja emotsionaalse tegevuse tahtele allutamisest.

 

Tšakrate kirjeldus

1. Muladhara («mula» — allikas, «adhara» — toetus) asub anuse kohal.

2.      Svadishtana (eluenergia asukoht) asub suguorganite kohal.

3.      Manipura asub naba piirkonnas.

4.      Surya  (päike)  asub naba ja diafragma vahel.

5.      Manas (mõistus)  asub naba ja südame vahel.

6.      Anahata — südame piirkonnas.

7.      Vishuddha (puhas) — kõri piirkonnas.

8.      Ajna (käsk, komando) — kulmude vahel.

9 .  Soma (kuu) — peaaju keskel.

10.   Lalata (otsaesine) — otsaesise ülemises osas.

11.   Sahasrara (tuhandeleheline lootos) — peaajus.

Tšakrate eesmärgid

  • Muladhara - sellel on suhe toidu omastamisega ja läbitöödeldud ainete väljutamisega. Tugevdab eluenergiat ja tõstab seksuaalenergiat.

•Vadishtana.  Selle aktiveerimisel inimene saab terveks, kaovad haigused ja möödub väsimus, inimene muutub heasoovlikuks.

  • Manipura - soodustab rahulikkust ja  enesevalitsust. Koos Svadishtanaga mõjutavad hingamis-, tsirkulatsiooni-, seede-, endokriin-, eritus- ja seksuaalsüsteeme.  Mõlemad Chakrad koordineerivad oma funktsioone sissehingamise ja väljahingamise ajal.

 

  • Surya (päikesepõimik) asub naba ja diafragma vahel, kontrollib kõhukoopa organite normaalset tööd, ja selle aktiveerimine pikendab eluiga.
  • Manas — asub Surya ja Anahata vahel. Reguleerib emotsioone, ettekujutust, loovust. Aktiveeritakse Pranayamaga, eriti hingamise kinnihoidmistega.

 

  • Anahata - reguleerib kompimismeelt ja teisi tunnetusi. Manas ja Anahata tugevdavad südant, arendavad mõtlemist, suruvad alla tunnetusmõnusid ja ärgitavad järgima vaimseid suundasid.
  • Vishuddha — rinnakorvi ülaosas kaela aluse juures. Selle aktiveerimisel inimene muutub intellektuaalsemaks, tema kõne muutub loogiliseks, selgeks, harituks.
  •  Ajna. Selle aktiveerimisel saavutatakse kontroll keha üle. Arenevad  psüühilised mõjutused, aura muutub nähtavaks.

 

  • Soma - reguleerib keha temperatuuri.
  • Lalata - vastutab inimese käitumise ja saatuse eest.

 

  • Sahasrara asetseb Brahma Nadi või  Sushmuna lõpus. Kui Kundalini energia saavutab  Sahasrara, inimene ületab kõik takistused, tema hing muutub vabaks. Seda seisundit nimetatakse «tühjuse seisund».

 

Selline oli lühidalt joogide  Kundalini süsteemi kirjeldus.

 

PRANAYAMA

On kontrolliv hingamine.

Ei ole kehakultuur ega ka lihtsalt sügavalt hingamine.

 

  • Pranayama esimese astme eesmärk — vabaneda tavalistest haigustest ja tervishäiretest.
  • Teekond täiustumiseni joogas on  — kehast närvisüsteemini, sealt edasi tunneteni, tunnetest mõtlemiseni ja oma teadvuse mõjutamise ning kontrollini.

 

•Pranayama on joogasüsteemi süda.

 

Keskmine enamvähem terve inimene hingab 15 korda minutis, 21600 korda ööpäevas.

Pranayama pikendab nii sissehingamise kui väljahingamise aega ja aeglustab vananemise protsesse, selle praktiseerimine annab pikaealisuse.

 Pranayama täielik valdamine on järgmiseks etapiks peale seda, kui inimene on omandanud Asanad. Asanad on keha asendid.

Asanad annavad kopsukiududele elastsuse, ja see kergendab pranayama täitmist.

 Üks Pranayama tsükkel koosneb sissehingamisest, hinge kinni hoidmisest, väljahingamisest ja hinge kinni hoidmisest peale väljahingamist.

Eelistatavad poosid hingamisel on istuvad, kusjuures selg ja lülisammas peavad olema sirged, keel ja kurk ilma pingeta, silmad kinni (Asanade puhul on silmad lahti).

Pranayamat tihti praktiseeritakse koos Bandha ja Mudraga. Sanskriti sõna  «Mudra» tähendab «riiv, isoleering, lukustus». See tähendab selliseid keha asendeid, mis sulgevad sissepääsud organismi, või, näiteks, sõrmede kasutamist ninasõõrmetesse sissepääsu sulgemiseks. «Bandha» tähendab «näpits, klamber».

Hingamise harjutamine

Kurk peab olema lõdvestunud, keel lebab lõualuu alumisel osal ega puuduta hambaid, silmad on lõdvestunud ja suletud ning pilk on pööratud südame poole. Kõik näolihased on täielikult lõdvestatud.

Põhimõtteliselt on see kokku joogide „täishingamine“, mille kohta leiate igalt poolt küllaldaselt materjale.

Sissehingamine

1. Istuda suvalisse mugavasse poosi, tähtis on hoida sirgena selgroog, rind ja kõht. Õhel joonel. Mõlemad istmikuluud puudutavad ühtlaselt aluspinda ning keharaskus on jaotunud võrdselt.

2.  Langetada pea. Kui olete saavutanud kaela elastsuse ja lülide liikuvuse, võiks teha Jalandhara Bandha. Sissehingamisel on vaja laiendada rinda ülesse ja laiusesse, mitte ennast kallutada ette, taha või kõrvale.

3.  Alustada tuleb sissehingamist diafragma alumisest osast, seejuures on diafragma kuppel lõdvestunud. Nabapunkt liigub välja.

4.  Täita kopsud täielikult sünkroonse õhu liikumisega ja kopsude sisemise laienemisega nii, et kõik alveoolid oleksid täidetud õhuga, küllastunud Pranaga. Selle konkreetse sissehingamise ajal ei tohi õlgu tõsta, sest see ei võimalda kopsu ülaosal normaalselt laieneda.

Väljahingamine

Keha on samas asendis kui sissehingamise puhul, st. absoluutselt sirge, seejuures hoitakse ribidevaheliste lihaste „lukku“.

 

1.      Alustada tuleb väljahingamist kopsude ülaosast, mitte lõdvestades „lukku“.

 

2.      Väljahingamine on aeglane ja ühtlane. Käed pole surutud keha vastu, kuid pole ka spetsiaalselt aetud „õieli“. Väljahingamine tehakse täielik. Kehaosad mida harjutuses otseselt ei kasutada tuleb lõdvestada täielikult. Nägu, õlad jne.

 

Väljahingamine — see on peaaju ja närvisüsteemi rahustamise kunst.

 

Joogas on neli hingamisemoodust:

 

1.Ülemine hingamine

2.Keskmine hingamine

3.Alumine ehk kõguhingamine

4.Joogide täishingamine

 

Ülemine hingamine

Nimetakse ka rangluu hingamiseks. Hingates tõstetakse ribisid avardades rangluid ja õlgu ning surutakse samal ajal kõht kokku, tõstes soolestiku kõrgemale vastu diafragmat. Diafragma tõmbub ülespoole kummi.

Sel moel hingatakse kõige väiksem kogus ainult ülemise kopsuosaga.

Suurima hulga tööga vähim võimalik kasu.

Proovi: Hinga sügavalt välja, seisa sirgelt, käed külgedel ja hinga siis õlgu ja rangluid tõstes sisse.

Lasknud ragluud ja õlad alla veendud, et said vähem õhku, hinga nüüd täie rinnaga ja märkad vahet.

 

Keskmine hingamine

Tuntud ka kui ribihingamine:

 diafragma on üles tõstetud, kõht sisse tõmmatud. Hingatakse avardades ribidevaheliste lihaste abil rinnakorvi.

 

Alumine hingamine

Kõhuhingamine või diafragmahingamine. Joogid tunnevad seda kui täishingamise osa.

Diafragma on rahuolukorral kõhukoopa laeks ja kummunud kopsude poole. Kopsude poolt näib see ümara künkana. Tegutsedes lükkub diafragma alla ja surub soolestiku alla poole jättes nii kopsudele rohkem ruumi, et hingata alumised kopsuosad õhku täis. Parim moodus hingamiseks on täita kõik kopsuosad. See ongi joogide täishingamine.

 

Joogide täishingamine

Töötab hingamiselundkond tervikuna, kaasa haaratud on lihased.

Ribidevahelised lihased töötavad, alumised ribid tõmbab diafragma andaga allapoole, roietevahelised lihased tõmbavad neid ülespoole ja nii laieneb rinnakorv maksimaalselt.

Kõigepealt täitub ülemine siis keskmine ja siis alumine kopsuosa võrdses koguses õhuga.

Vähene energiakulu, suurim tulemus.

 

Täishingamine ei tähenda maksimaalset õhuga täitmist, vaid tuleb hingata sisse normaalne hulk ning JAOTADA see õhukogus kopsude ulatuses õigesti.

Korraga on soovitav teha 5-10 täishingamise sügavat tõmmet, enama puhul võib tekkida kopsude hüperventilatsioon.

Harjutus 1

Seisa sirgelt ja tõmba aeglaselt nina kaudu õhku sisse ja täida kopsude alaosa õhuga. Selleks suru diafragma alla. Kõht kummub ettepoole.

Siis täida keskosa õhuga, kergitades alumisi ribisid, rinnakut ja kogu rinnakorvi. Lõpuks tõmba kõhu alaosa kõhukoopasse. Nii saavad kopsud altpoolt toe ja sina saad täita õhuga ka kõige ülemise osa.

 

Esmapilgul näib, et tegemist on 3 erineva harjutusega kuid aegamööda tuleb see muuta sujuvaks liikumiseks, ning edaspidi muutub see automatiseerituks.

Hingamine toimub ühe liigutusega.

Väldi järske liigutusi ja hinga aeglaselt ja sujuvalt.

Täishingamisel tuleb sisse hingata 2 sekundi jooksul.

 

Peale sissehingamis pidada hinge kinni mõne sekundi jooksul.

Ja hinga aeglaselt välja, hoides rinnakorv endiselt avatud, kõhtu sisse tõmmates vastavalt kopsudest väljuvale õhule.

Kogu õhk väljas, lase lõdvaks, ning peagi peale mõningast harjutamist muutub see automaatseks.

Harjutuse mõju

Töötavad kõik hingamiselundite osad. Kogu kops kõige kaugemate soppideni saab hea treeningu. Rinnakorv avardub igas suunas.

Täishingamine on tegelikult alumine, keskmine ja ülemine hingamine, mis tehakse üksteise järel ühtlase ühe liigutusena.

 

Pane käed kõhu peale ning tunneta kõiki keha liikumisi.

Sissehingamise lõpul tuleb veidi õlgu kergitada, et rangluid tõstes lasta õhul minna ka parema kopsupoole ülemisse soppi, kuhu kõige sagedamini tikuvad pidama jääma nakkuspisikud.

 

Täishingamise eelised

Vähendab nakkuste võimalikkust, (sissehingamine läbi nina).

Puudulik või vale hingamine jätab osa kopsupinda tegevuseta, need kopsuosadosad aga muutuvad vastuvõtlikeks pisikutele. Batsillid ründavad tegevusetusest nõrgenenud kudesid.

Ainus võimalus kopsukudet tervena hoida on hoida kopsud tegevuses ehk õigesti hingata.

Kitsarinnakorviga inimesed peavad eriliselt tähelepanu pöörama oma kopsumahu tõstmisele, et suurendada elujõudu.

 

Vere omadused sõltuvad tugevasti vere rikastamisest hapnikuga. Kui aga veri küllaldaselt ei rikastu, muutub veri lahjemaks ja saastatuks ja organism kannatab toidupuuduse käes.

Vere kaudu aga varustatakse organismi toiduga.

Ka närvisüsteem ja aju kannatavad valede hingamisharjumuste tõttu.

 

Vale hingamisega muutub närviimpulsside vahendus nõrgaks.

Täishingamine loob rütmi, mis on organismile uuendamise ja elustamise võimsaks vahendiks.

Joogasüsteemi ideaaliks on igakülgselt terve keha, mida valitseb kõrge moraaliga tugev ja tahtejõuline isiksus.

Täishingamise ajal avaldab diafragma sissehingamisel maksale, maole ja teistele siseelunditele kerget survet, toimib masseerivana koos kopsude rütmilise liikumisega. Ergutades neid tegutsema.

Iga hingetõmme mõjub ergutavalt ja soodustab seedeelundite ja näärmete normaalset verega varustamist.

Teistviisi hingamisega sellist massaasi ei toimu!

Veel harjutusi

Hingame teadlikult iseendast teadvusel olles!

Parim on hingata värsket õhku!


Puhastav hingamine

See ventileerib kopse, ergutab kopsukoe rakke aktiivsemalt tööle, tõstab organismi toonust olulisel määral.

1.Alusta täishingamise sissehingamisega.

2.Pea hinge kinni mõni sekund.

3.Pane huuled vilistamiseks kokku ilma põski punnitamata ja puhu õhk välja läbi kokkusurutud huulte. Peatu ja hoia ning jätka mõne sekundi pärast edasi. Hingamine peab olema jõuline.

Puhastav hingamine

•Selle harjutusega lõpetatakse kõik ülejäänud hingamise harjutused.

•See aitab kiiresti leevendada väsimust.

Hingamine närvide tugevdamiseks

•Seisa sirgelt.

•Tee täishingamise sissehingamine ja mõne sekundiline hingamispeetus.

•Tõsta käed ette ja lõdvesta käed

•Vii käed õlgadele neid tugevasti pigistades ja rusikasse surutult, pingutusest tekib värin.

•Käelihased pingul, ava ja sule rusikaid

•Hinga tugevasti suu kaudu õhk kopsudest välja

•Tee puhastav hingamine.

 

•Parim harjutus väsinu kosutamiseks, elujõu suurendamiseks, tugevdades närvijõudu ning levides nii kõigisse kehaosadesse.

•Selle harjutuse mõju sõltub rusikasse surumise kiirusest ja tugevusest ja lihaste pingest aga ka hingetõmbe sügavusest.

•Sellele ei ole närve tugevdava ja ergutava mõju poolest võrdset.

 

Harjutus hääle tugevdamiseks

•Tee väga aeglane, kuid tugev täishingamise sissehingamine, püüdes sisse hingata võimalikult kaua.

•Hoia mõni sekund hinge sees.

•Paiska nüüd läbi avatud suu kogu õhk korraga ühe pahvakuga välja.

Tähtis! Rahusta kopse puhastava hingamisega!

See harjutus annab häälele sügavust, pehmust, puhtust ning kuuldavust.

Testi end: pane suu vilistamiseks torru ja vilista. Nüüd proovi rääkida või laulda tava suu asendist. Nüüd vilista mõni sekund, muutmata näoilmet laula mõned noodid.

Kas märkad kui palju vibreerivam ja tugev hääl sel viisil on?

 

Tähelepanus võiks hoida ka nabapunkti, kust tegelikult hääl peaks tulema.

 

Väga head raamatud hingamisest:

Breath in Action, The Art of Breath in Vocal and Holistic Practise, J.Boston, R.Cook, 2009.

artikkel selle raamatu põhjal http://www.telegraph.co.uk